SÜDAMELT ÄRA, REIN VAHISALU

Dr. Rein Vahisalu (1946), südamearst, kirjamees, kirglik spordiarmastaja. Ta on töötanud 35 aastat kardioloogina Ida-Tallinna Keskhaiglas, varasemalt ka Rapla Haiglas. Aastatel 1995–1996 oli laevaarstina Livonial ja Regina Baltical ning käis põnevatel polaarreisidel Kanada Kõrg-Arktikas ja Antarktikas. Raamat „Südamelt ära” on kirjutatud mõnusalt humoorikas stiilis ja räägib südamearsti tööst ning sellega kaasnenud seikadest. Aga ka arstimise kunstist ning arsti ja patsiendi omavahelise suhtlemise iseärasustest. Juttu on ka ilmast ja inimestest – arsti kogenud pilk on usaldusväärne ja nii saab lugeja teada küllap mõndagi huvitavat ka iseenda kohta. Lisaks leidub raamatus hulganisti häid nõuandeid, kuidas oma südant kõige paremini „ära tunda” ja mis on eeldused selleks, et elada kõrge eani. Patsient võib vaikida, kuid tema süda jutustab arstile ise patsiendi eluloo, ütleb Vahisalu. Raamatu viimane peatükk viib meid 2020. aasta kevade kõige aktuaalsema küsimuse juurde: kas ja kuidas muutub elu pärast krooniviiruse epideemia raugemist? Dr. Rein Vahisalul on siin oma arvamus. Südamearst Vahisalu mõtteid:Kõike, mida ette võtan, teen südamega! Sada aastat tagasi pakuti meie inimeste edasikestmiseks välja puu, kivi ja järv. Selle kõrvale sobisid ka maalähedane kell, piibel ja Jumal. Sajandi keskel ütles Voldemar Panso, et temale meeldivad tamm, orel ja puravik. Kõik need variandid on kestnud tänase päevani. Tundke ära kannatlikud inimesed! Üha suurem defitsiit, aga meditsiinis on nad hindamatud. Mis on siin maapealses üürikeses elus kõige tähtsam? Lähedase inimese olemasolu, hoolivus ja headus. Otsime üles rohtunud teed, metsarajad, metsavaheteed, metsapargid. Maiuspalaks seadke sammud samblale. Midagi on ka jäädavalt kadunud. Pole enam vankriroopaid, karjateid, jalgradu otsi tikutulega. Aga veel on alles puisniidud, välud, arud ja loopealsed. Fitnessi puhul on oht, et see võib varsti hulluse piiri ületada. Euroopa on juba kõigest sellest väsimas. Seepärast tullaksegi kaugetelt maadelt Eesti ökometsa hostelisse lihtsalt olema. Ikka lihtsalt, sest keeruliselt olla polegi võimalik.Uue aja patsient teab ise arstist paremini ja tagatipuks polegi ta tegelikult haige. Autor mõtiskleb ka sellest, kes võiksid pretendeerida tiitlile „Eesti süda 100”? Ning nimetab nad: Jaan Poska, Paul Keres, Jaan Saul, Kihnu Virve. Kuni Kihnu Virve on olemas, oleme ka meie. Aeg pole talle külge hakanud. Kui teda taheti kardiogrammile saata, raporteeris ta õele: just nii! Teeme ära! Ta on eesti rahva elurõõmuga nakataja. Virisejad, tõmmake uttu! Tal on üksi suurem süda, kui kõigil südametorkijatel, südameväristajatel ja löökide vahelejätjatel kokku. Temaga elame veel. Tema käes on hoiul kaks meie riigi eksisteerimiseks vajalikku hooba: kindlustunne ja tasakaal.